Kui päike maaääre taha
vajub
ja kõik valge siit
maailmast kaob
siis kogu headus siit
hajub
ja must jõud end
lagedale laob.
Pimeduses kõik on tume,
hirmsana kogu maailm
näib.
Kõik saab koleda jume,
sest kes teab, mis seal
varjudes käib.
Kuis varjud laotavad end
lakke,
seintele ja maha,
öises pimeduses kuulen
kakke,
aimdus tulevasest on mul
paha.
Metsas uluvad hõbehallid
hundid,
kurjasid jõude
ülistavad,
kuuldavasti seal
moodustunud on pundid,
kes allumatuid nülivad.
Kella vaadates kartus mu
halvab.
Miks mu kullakallis
sõber siin veel pole?
Järjest rohkem hirm mu
mõtted valdab.
loodetavasti temaga
miskit juhtunud ei ole.
Mu sõber on jube sitke
loomuga,
tema murdmine ei läheks
hõlpsalt.
Ka huntidele suure
koonuga
paneb ta vastu tõrksalt.
Laudauksed kriuksuvad
õues
ja puude oksad katust
kraabivad.
Süda hirmust tuksub mul
põues,
samal ajal kui kurjad
häid kinni nabivad.
Lõpuks end kokku võtan
ja uksest õue liikuma
asun,
isegi kui samal ajal nutan,
oma sõbra eest välja
astun.
Suundun paksu metsa
poole,
kus kõik tundub nii
kohutav.
Julgusest mul palju
alles pole,
mõte sõbra leidmisest on
lohutav.
Metsa astudes kuuvalgus
kaob,
enda ümber midagi ei
näe,
keegi kuskil pimeduses
miskit taob,
ootamatult keegi haarab
mu käe.
Mu karjumine kõrvi
lukustav,
külm higi terve mu keha
katab.
Järsk vaikus mu ümber on
hukutav,
Panen tähele, et
silmapaar mind vaatab.
Kivi ootamatult mu
südamelt langes,
kui mõistsin, et
silmapaar kuulub mu sõbrale.
Koos siis seisime seal
külmas kanges,
oma pea toetasin ta
õlale.
Veendusime, et miski
meid ei jälginud,
suundusime
ettevaatlikult sealt ära.
Justkui poleks hundid
täna mänginud,
meie kallale nad
sööstsid tehes palju kära.
Ühtäkki valgeks kõik
muutus,
imekaunis ingel meid
kaitsma tuli.
Kui ingel mind kaitseks
puutus,
mul julge ja võitmatu
tunne sees oli.
Inglivalgus meid koduni
saatis,
meil toeks oli ja andis
julgust.
Et ingel meile oma
valgust raisata raatsis
näitas, et ehk maailmas
on veidi vähem julmust.
Sellest ööst saati
pimedust ma ei karda,
kuigi tean, mis seal
hiilib,
julmusest ma palju ei
arva,
inglid maailmas omal
kohal nagu ka kiilid.
Ingel minu õlal
märkamatult istub,
alati mul toeks on, kui
teda vajan.
Isegi kui saatan teisel
õlal kõrva kisub,
inglivalgus teda minema
ajab.
