Ingli kaitse

Kui päike maaääre taha vajub

ja kõik valge siit maailmast kaob

siis kogu headus siit hajub

ja must jõud end lagedale laob.

Pimeduses kõik on tume,

hirmsana kogu maailm näib.

Kõik saab koleda jume,

sest kes teab, mis seal varjudes käib.

Kuis varjud laotavad end lakke,

seintele ja maha,

öises pimeduses kuulen kakke,

aimdus tulevasest on mul paha.

Metsas uluvad hõbehallid hundid,

kurjasid jõude ülistavad,

kuuldavasti seal moodustunud on pundid,

kes allumatuid nülivad.

Kella vaadates kartus mu halvab.

Miks mu kullakallis sõber siin veel pole?

Järjest rohkem hirm mu mõtted valdab.

loodetavasti temaga miskit juhtunud ei ole.

Mu sõber on jube sitke loomuga,

tema murdmine ei läheks hõlpsalt.

Ka huntidele suure koonuga

paneb ta vastu tõrksalt.

Laudauksed kriuksuvad õues

ja puude oksad katust kraabivad.

Süda hirmust tuksub mul põues,

samal ajal kui kurjad häid kinni nabivad.

Lõpuks end kokku võtan

ja uksest õue liikuma asun,

isegi kui samal ajal nutan,

oma sõbra eest välja astun.

Suundun paksu metsa poole,

kus kõik tundub nii kohutav.

Julgusest mul palju alles pole,

mõte sõbra leidmisest on lohutav.

Metsa astudes kuuvalgus kaob,

enda ümber midagi ei näe,

keegi kuskil pimeduses miskit taob,

ootamatult keegi haarab mu käe.

Mu karjumine kõrvi lukustav,

külm higi terve mu keha katab.

Järsk vaikus mu ümber on hukutav,

Panen tähele, et silmapaar mind vaatab.

Kivi ootamatult mu südamelt langes,

kui mõistsin, et silmapaar kuulub mu sõbrale.

Koos siis seisime seal külmas kanges,

oma pea toetasin ta õlale.

Veendusime, et miski meid ei jälginud,

suundusime ettevaatlikult sealt ära.

Justkui poleks hundid täna mänginud,

meie kallale nad sööstsid tehes palju kära.

Ühtäkki valgeks kõik muutus,

imekaunis ingel meid kaitsma tuli.

Kui ingel mind kaitseks puutus,

mul julge ja võitmatu tunne sees oli.

Inglivalgus meid koduni saatis,

meil toeks oli ja andis julgust.

Et ingel meile oma valgust raisata raatsis

näitas, et ehk maailmas on veidi vähem julmust.

Sellest ööst saati pimedust ma ei karda,

kuigi tean, mis seal hiilib,

julmusest ma palju ei arva,

inglid maailmas omal kohal nagu ka kiilid.

Ingel minu õlal märkamatult istub,

alati mul toeks on, kui teda vajan.

Isegi kui saatan teisel õlal kõrva kisub,

inglivalgus teda minema ajab.

Unustustesse vajunud
On need sõnad
Justkui poleks kunagi neid öeldud
Nagu tühipaljas luule see oleks olnud

Mõtlematu käitumine
Segased teod
Kord soe
Siis külm

See vastandlik käitumine
Segab mu meeli
Puudub selge mõtlemine
Nii mul
Kui ka sul

Need ammu öeldud sõnad
Mis ajasid segadusse mind
Nüüd vaid haiget teevad
Mingit rõõmu enam
Nad ei too

Vaatan sind ja näen
Kui hämmastav sa oled
Nii palju avastada
Sinu juures on

Oled justkui uus maa
Kuhu sattusin
Sind justkui lahti arutada tahaks
Su mõtted, su keha
Nii hea on kõik

Iga su mõte
Väärt on kulda
Iga su liigutus
Viib mind mulda
Sa oled justkui narkootikum
Millest ma sõltuvuses olen

Su silmad nii sügavad
Peegeldavad su hinge
Mis on imeline
Kuid ise seda sa ei tea
Tahan, et sa mõistaksid
Kui hea sa tegelt oled

Vaatan sind ja näen
Aga sina mind ei näe

Kuidas

Need tumedad mõtted, Mis varjutavad mu meeli Need koledad sõnad, Mis kontrollivad me keeli Mu peas keerlevad Ja rahu ei anna Kuidas Küll siia jõudsin ma Üritan olla tugev, Valule vastu hakata Üritan olla tugev, Tühimikust hinges mitte hoolida Üritan olla tugev, Lõpuks siiski murdun ma Kuidas Küll siia jõudsin ma Päev on ilus Öö on kole Valges on valge Pimedas on pime Kui päike vete taha vajub, Kõik valgus hajub Alles jääb vaid pime Kuidas Küll siia jõudsin ma Üritan leida omale päästjat, Kedagi, kes hooliks Soovin enda kõrvale kedagi, Kes vaid õnne mulle sooviks Kallis, kuhu kadusid sa, Endiselt sind mäletan,
Sinu kallistusi igatsen Kuidas Küll siia jõudsin ma